Tabu-ajajärgu pehmema perioodina võiks vaadelda eelmise mudeli sotsiaalsemat varianti - "ta ei saa seda-ja-seda teha" - ei saa joosta, ujuda, puid raiuda, ratsutada. Sellise mudeli ühe näitena võib mainida keskaegset külakogukonda (kust pärineb otsapidi ka eesti vanasõna "iga vald toidab oma sandid ise"). Kogukond hoolitses jõudumööda ka oma nõrgemate liikmete eest ja kuigi enamasti ei saa rääkida võrdväärsest kohtlemisest (vt omaaegset terminit "külaloll"), kanti nende põhivajaduste eest hoolt ning rakendati ka jõudumööda tööle (karja hoidma, puid vedama vms). (K.Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)
Veel 1970/1980ndatel aastatel oli Eesti ühiskonnas puue tabu teema. Näiteks vaimupuudelapsi peeti kaua aega õpetamatuteks. Need lapsed kasvasid mõnedes kinnistes asutustes või paremal juhul kodus. Puudest ning sellega seonduvatest probleemidest ei räägitud.
Kui lugeda telesaate "Puutepunkt" veebikodus vastuseid küsimusele "mis on puue?", siis paljud inimesed kirjutavad, et puue on tervisehäire, mis ei lase elada inimesel täisväärtusliku elu. Panin tähele, et sellist arvamust esines rohkem vanemate inimeste puhul, kes ise end samuti puudega inimeseks nimetasid, kuna neil on näiteks südamestimulaator.
Ise arvan aga pigem, et puudega inimene on haige sellisel juhul, kui tal on köha või kopsupõletik või näiteks palavik.
Tänu 20. sajandi teisel poole esile kerkinud kodanikuõiguste liikumisele muutus ka puudekäsitlus, puuet hakati vaatlema kui ühiskonna võimetust/soovimatust vastata üksikisiku vajadustele. Sellega kaasnenud sotsiaalne mudel nägi ette ühiskonna muutumist kõigil tasanditel selliseks, et puudega inimene ei saaks diskrimineeritud tema erivajadusest lähtuvalt, vaid saaks kaasatud ühiskonda (nt ratastoolis inimene ei saa trepist üles, probleemi lahendus ei ole mitte inimese kõndima aitamine vaid kaldtee ehitamine). (K.Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)
Puuet ühiskonna probleemina näeksin mina eesti tööturul. Kui "tänavapildis" on eestlane juba palju tolerantsem, siis tööandjad ei julge või ei soovi veel ikkagi puudega inimest tööle palgata. Igal meist on oma arvamus, kuid kahjuks näevad vähesed tööandjad plusse, mis kaasnevad puudega inimese tööle võtmisel. Näiteks on nende tulevane töötaja väga lojaalne, hoolas ning kohusetundlik oma tööpostil.
Tahaks loota, et praeguseks on Eesti ühiskonnas puudega inimeste heaks palju ära tehtud. Sellisel juhul on võimalik, et puue on puudega inimesele eluviis. Kui silmas pidada ainult liikumispuudega inimesi, siis on paljud asutused võimaldanud juurdepääsu ratastooliga inimestele. Kui seda aga tehtud ei ole, siis ega liikumispuudega inimene sinna minna ei tahagi. Nii, nagu me kõik valime endale need kohad, kus me soovime käia. Muidugi on jala käivatel inimestel suurem valik, kuid õnneks tuleb ka ratastooli teid aina juurde.
Puue võib olla eluviis küll, kui selleks võimalus on antud.
Kasutatud kirjandus: Kikkas, K Puue, puue ja puue EVIMÜ 2. loeng
No comments:
Post a Comment