Eneseanalüüs

Minu kohusetunne oli see, mis mind selle ainega kursis hoidis.
Olen lihtsalt kahjuks juba mitu kuud ajahädas... ning mitte ainult oma ülikooli tegemistega. Lisaks sellele pean veel kolmes kohas oma aega investeerima. Ma ei mäleta hetkel, kuna oli see aeg, kui ma niisama korra puhata sain ning sain mõelda, et kõik mis vaja, on tehtud.
Igal juhul proovisin kõigest jõust ülesanded ära teha. Loodan, et tuleb see aeg, et saaksin aega rohkem süveneda, sest teema oli tegelikult väga huvitav. Mulle meeldib alati arvutis uurida ning uusi teadmisi saada IT vallas. Loodan, et selle kursuse materjal jääb siia kauaks üles, sest minu blogis on üleval viide sellele kursusele.
Ainuke mure on natuke ka see, et kui palju me peaksime internetis nähtavad üldse olema. Minul on küll isiklikult natuke ebamugav hoida oma mõtteid internetis.

Virtuaalkogukonna kirjeldus

Otsustasin kirjeldada Perekooli foorumis mõtteid vahetavat virtuaalkogukonda.
Arvan, et see kooslus on väga väga suur... kui mitte üks suuremaid foorumi kogukondi. Ka minu Norras elav õde loeb seda aeg-ajalt.
Üks asi on seda foorumit aga lugeda, teine asi seal kirjutada ning kommenteerida või teiste arvamusi küsida. Tavakasutajale võib kindlasti tunduda, et foorum on anonüümne ning kirjutada võib ka primitiivselt. Kuid kindlasti saab vastava kommenteerija leida, kui selleks vajadus peaks olema. Kuid kui kerge see olema saaks?
Seda foorumit kasutavad paljud emad, kuna sealt võib leida infot sünnitamise, lapse kasvatamise või mehega tülide analüüsideni välja. Ühesõnaga kõike, mis naist huvitab.
Foorumi märklauseks on " Küsi julgesti, jaga kogemusi, avalda arvamust!". Teemadeks on: ooteaeg, laps, kodu, tervis, laia ringi teemad ning foorumi kasutajaabi. Kui vaadata viimati lisatud arvamusi, muresid, rõõme- siis on need väga värsked. Ka siit saab järeldada kui intensiivne kasutajaskond selles foorumis on. See on muidugi hea, sest alati on info värske.
Süsteem on lihtne. Klikkida saab eel pool välja toodud teemade alalinkidel, kus siis avaneb veel omakorda väga palju neid teemasid, mida foorumi kasutajad ise on üles võtnud. Negatiivsena tahaksin siin kohal välja tuua selle, et kodulehe loojatel pole pähe tulnud sellesse foorumisse eraldi teemana lisada ka link neile emadele, kel peres on kasvamas erivajadusega laps.
Kui kirjeldada virtuaalkogukonna kasutajaid, siis leian, et asi on ikka seda sorti foorumi jaoks väga õel ning halvasti ütlemine on lausa mõnele kohustuseks saanud. Jube on mõelda, millised on paljud eesti emad, kes peaksid kasvatama siia samale maale vaimult heasoovlikke ning samas tugevaid isiksusi. Ja nii võibki öelda, et eestlase lemmik toit on teine eestlane. Sellised õelad kommentaarid rikuvad ära paljud info või mure/ rõõmu jagamised, mis on positiivse alatooniga kirja pandud. Olen samal arvamusel, et võrgus suhtlemiseks peavad olema omad normid (viisakus, ausus, selgus). Foorum on temaatiliselt asjakohane igal juhul.
Arvan, et kui suuta lugeda ning uurida teemasid selles foorumis nii, et õelust püüda mitte märgata, siis võib leida sealt palju uut infot ning lugeda kas või seda, et kellegil on sama mure.  Arvan, et arenguruumi oleks aga foorumil näilise anonüümsuse teemal.
Lõpetuseks lisaksin siia selle foorumi lingi http://www.perekool.ee/index.php?id=803

analüüs

Analüüsiksin pisut kaasüliõpilase Liis Vääna kodulehte.
Kohe alguses sellele lehele sattudes sain aru, et tööd on palju tehtud ning vaeva nähtud ka pisiasjadega. Kui ma ise lähenesin kodulehe tegemisele suhteliselt pealiskaudselt, siis vaatasin ning tundsin rõõmu, et keegi tahab selle ülesandega nii palju vaeva näha. Kuuldatavasti esines ka mõningaid vigu ning neid pidi siis isik parandama. Minu kontrollimisega läks aga koduleht validaatorist ilusti läbi.
Oli väga põnev lugeda!

Kahe tugitehnoloogia toote võrdlus

Kuna töötan poole kohaga liikumispuudega inimestega, siis valisin just neile mõeldud tugivahendite hulgast kaks toodet, mida võrrelda.

Probleemiskaala on liikumis- ja koordinatsioonipuuete puhul väga lai - nõrkus, piiratud liigutused, koordinatsioonihäired (tserebraalparalüüs), puuduvad või halvatud jäsemed, haaramisraskused (artriit). Raskusi võib tekkida andmekandjatega (CD, mälupulga või disketi vahetamine), kiireid liigutusi nõudvate tegevustega (tõsi, suurem osa reaalajas tegutsemist nõudvaid momente on seotud põhiliselt arvutimängudega), peenkoordinatsiooni nõudvate sisendseadmetega (eelkõige hiir, aga ka harilik klaviatuur, kui tarkvara nõuab klahvikombinatsioonide kasutamist). Reeglina kuuluvad selle rühma ligipääsuvahendid riistvara hulka.

http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Tugitehnoloogia

Esimeseks vahendiks on suus hoitav sisestuspulk.

Juhul kui nii jalgade kui ka käte kasutamine on probleemne, siis saab klaviatuuri paigaldada vertikaalselt või sobiva nurga all kasutaja näo lähedusse, kes vajutab klahvidele suus hoitava pulga abil. Sisestuspulki on olemas erinevaid – erikujuliste huulikutega võimaldamaks keele vaba liikumist, keelega juhitavate lisafunktsioonidega jpm. Tihti võib aga jällegi piisata kõige harilikumast puupulgast.

Suus hoitava sisestuspulga alternatiiviks on näiteks otsmikule, rihmaga ümber pea kinnitatav pulk. Mõlemal juhul tuleb aga olla tähelepanelik kaelalihaste võimaliku ülekoormamise suhtes ja leida klaviatuurile parim võimalik asend.

http://akadeemia.kakupesa.net/arhiiv/ITSPEA/loengud/loeng8

Teine vahend olekski Tracker Pro.

See on kõrge resolutsiooniga intelligentne alumiinium korpusega kaamera. Tracker Pro on iseseisev, täpne ning lihtsasti paigaldatav sisendseade. Tracker Pro jälgib väikest markerpunkti, mida saab paigaldada otsaette, prillidele või kas või mütsile.

http://www.madentec.com/products/tracker-pro.php

 

Arvan, et suus hoitavat sisestuspulka kasutatakse siiski rohkem. Kuigi Tracker Pro on mugav ning seda kasutades ei pea pea ja kaelaga nii palju liigutusi tegema, on see Eesti turul kindlasti vähem kättesaadav, seega ka vähem levinud. Suus hoitava pulga valmistamine on odavam. Seda saab täpselt nii paksu ja nii pika lasta meisterdada... just sellise, mis parajasti sobiv on.

Tracker Pro kasutamine peaks olema samas jälle mugavam, kuigi selle kasutamist peab rohkem harjutama. Kindlasti on selle eeliseks ka kiirus ning täpsus võrreldes pulgaga. Suus hoitavat sisestuspulka ei saa kasutada aga iga erivajadusega inimene.

Mõlemal vahendil on omad eelised.

Kasutatud kirjandus:

http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Tugitehnoloogia (loetud 20.09.10)

http://akadeemia.kakupesa.net/arhiiv/ITSPEA/loengud/loeng8 (loetud 20.09.10)

http://www.madentec.com/products/tracker-pro.php (loetud 20.09.10)

essee “IT rollist erivajadustega inimestele“.

Hetkel on infotehnoloogia kiires arenemisfaasis. Kuigi see faas on kestnud juba mõnda aega, on see ikkagi jätkuvas muutumises.
Kuigi tänaseks päevaks on internet ning oma isikliku arvuti omamine igapäevane, hakkavad erivajadusega inimesed alles avastama erinevaid võimalusi, kuidas mugavamalt arvutit kasutada saaks.
Erivajadustega inimeste puhul on vähemalt Eesti tingimustes olnud pigem probleemiks just tehniline pool – eripedagoogikal on Eestis juba pikad traditsioonid, kuid näiteks puuetega inimestele mõeldud tehnoloogiliste lahenduste osas on kompetents Eestis tänini ebaühtlane ja killustatud.
http://wiki.kakupesa.net/index.php/IT_ja_erivajadused
Sageli on puudega arvutikasutajad ühe olulise dilemma ees - kas kasutada spetsiaalselt puuetega inimestele mõeldud erilahendusi või üritada toime tulla laiatarbevahenditega? Erilahendus (näiteks eriklaviatuur) võib olla konkreetsel juhul sobivam ja mugavam, samas annab tavalahendus reeglina suurema mobiilsuse – see on enamasti igal pool ühesugune ja inimene ei sõltu konkreetsest seadmest. Ka tekib erilahendusega probleeme mitme inimese poolt aktiivselt kasutatava süsteemi korral. Vahel tasuks tavaliste IT-seadmete tootjatele erivajaduste osas ideid ja infot saata - ideaalne oleks, kui kõik laiatarbelahendused oleks niivõrd ligipääsetavad, et eraldi puuetega inimestele mõeldud asju polekski vaja (täpselt samuti nagu oleks parimaks lahenduseks kõigi õpilaste õpetamine integreeritult, ilma erikoolideta).
http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Tugitehnoloogia
Kommunikatsioonivahendina on arvuti erivajadusega inimesele tuttavam. Paljud ei kujutaks oma elu ilma selleta ettegi. Hetkel on väga populaarne suhelda mõnes suhtlusportaalis või lihtsalt kirjutada e-mail. Selle juures on erivajadusega suhtleja ühiskondlikult võrdväärne teistega. Lisaks suhtlusele on läbi interneti ka juba võimalik igapäevaseid asju ajada. Tänu internetipangale ei pea erivajadusega inimene isegi enam poodi minema, kui selleks näiteks võimalust ei ole.
Kuna arvuti on igale inimesele tänaseks väga kättesaadav, siis miks ei peaks see kättesaadav olema ka puuetega inimeste jaoks. Julgen arvata, et infotehnoloogia on väga oluline just erivajadustega inimestele ning on tore, et selles vallas veel ka mugavdusi tehakse.

Kasutatud kirjandus:
http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/IT_ja_erivajadused (loetud 16.09.10)
http://wiki.kakupesa.net/index.php/IT_ja_erivajadused (loetud 16.09.10)

Enda koduleht

http://www.hot.ee/alic//index.html

Puude eri käsitlusi

Tabu-ajajärgu pehmema perioodina võiks vaadelda eelmise mudeli sotsiaalsemat varianti - "ta ei saa seda-ja-seda teha" - ei saa joosta, ujuda, puid raiuda, ratsutada. Sellise mudeli ühe näitena võib mainida keskaegset külakogukonda (kust pärineb otsapidi ka eesti vanasõna "iga vald toidab oma sandid ise"). Kogukond hoolitses jõudumööda ka oma nõrgemate liikmete eest ja kuigi enamasti ei saa rääkida võrdväärsest kohtlemisest (vt omaaegset terminit "külaloll"), kanti nende põhivajaduste eest hoolt ning rakendati ka jõudumööda tööle (karja hoidma, puid vedama vms). (K.Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)
Veel 1970/1980ndatel aastatel oli Eesti ühiskonnas puue tabu teema. Näiteks vaimupuudelapsi peeti kaua aega õpetamatuteks. Need lapsed kasvasid mõnedes kinnistes asutustes või paremal juhul kodus. Puudest ning sellega seonduvatest probleemidest ei räägitud.

Kui lugeda telesaate "Puutepunkt" veebikodus vastuseid küsimusele "mis on puue?", siis paljud inimesed kirjutavad, et puue on tervisehäire, mis ei lase elada inimesel täisväärtusliku elu. Panin tähele, et sellist arvamust esines rohkem vanemate inimeste puhul, kes ise end samuti puudega inimeseks nimetasid, kuna neil on näiteks südamestimulaator.
Ise arvan aga pigem, et puudega inimene on haige sellisel juhul, kui tal on köha või kopsupõletik või näiteks palavik.

Tänu 20. sajandi teisel poole esile kerkinud kodanikuõiguste liikumisele muutus ka puudekäsitlus, puuet hakati vaatlema kui ühiskonna võimetust/soovimatust vastata üksikisiku vajadustele. Sellega kaasnenud sotsiaalne mudel nägi ette ühiskonna muutumist kõigil tasanditel selliseks, et puudega inimene ei saaks diskrimineeritud tema erivajadusest lähtuvalt, vaid saaks kaasatud ühiskonda (nt ratastoolis inimene ei saa trepist üles, probleemi lahendus ei ole mitte inimese kõndima aitamine vaid kaldtee ehitamine). (K.Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)
Puuet ühiskonna probleemina näeksin mina eesti tööturul. Kui "tänavapildis" on eestlane juba palju tolerantsem, siis tööandjad ei julge või ei soovi veel ikkagi puudega inimest tööle palgata. Igal meist on oma arvamus, kuid kahjuks näevad vähesed tööandjad plusse, mis kaasnevad puudega inimese tööle võtmisel. Näiteks on nende tulevane töötaja väga lojaalne, hoolas ning kohusetundlik oma tööpostil.

Tahaks loota, et praeguseks on Eesti ühiskonnas puudega inimeste heaks palju ära tehtud. Sellisel juhul on võimalik, et puue on puudega inimesele eluviis. Kui silmas pidada ainult liikumispuudega inimesi, siis on paljud asutused võimaldanud juurdepääsu ratastooliga inimestele. Kui seda aga tehtud ei ole, siis ega liikumispuudega inimene sinna minna ei tahagi. Nii, nagu me kõik valime endale need kohad, kus me soovime käia. Muidugi on jala käivatel inimestel suurem valik, kuid õnneks tuleb ka ratastooli teid aina juurde.
Puue võib olla eluviis küll, kui selleks võimalus on antud.

Kasutatud kirjandus: Kikkas, K Puue, puue ja puue EVIMÜ 2. loeng